Eneseanalüüs

Pildi allikas.

Kui muidu olen alushariduse õppekava kaugõppe vormiga väga rahul, siis kunstikasvatuse puhul valiks hea meelega päevaõppe, et oleks rohkem aega kõikide teemade läbimiseks ja praktiseerimiseks.

Siiski on mul väga hea meel, et õppejõud on Moodle' keskkonda koostanud väga põhjalikud materjalid, millest leiab palju infot ja inspiratsiooni erinevate kunstitegevuste jaoks. 

Lisaks sellele, et käeline tegevus on eelkooliealise lapse arengu tagamisel oluline faktor ja seega vajan sellekohaseid teadmisi oma töös, pean käelisest tegevusest väga lugu ka isiklikus plaanis. Leian, et mulle avaldab see teraapilist ja lõõgastavat mõju. Leidsin õppejõu materjalidest mitmeid häid ideid, mida võiks omal käel katsetada. Lemmikutiitli annan "Õnnenööbile". Samuti tekitas kursus minus huvi kunstiajaloo uurimise vastu - oleks vaid selle jaoks, ja kunstitegevusteks, aega!

Kursuse jooksul kohtasin palju ideid, mis olid minu jaoks juba tuttavad (nt erinevad trükkimistehnikad), aga ka tegevusi, millest enne kuulnud polnud (nt storigami).

Kokkuvõtvalt, jäin kursusega rahule, sain uusi teadmisi ja ideid ning minus tärkas huvi mitmede teemade vastu, kuid oleks tahtnud kõigele rohkem aega pühendada (seda nii loengutes kui iseseisvalt töötades).

Kodune töö: vastandvärvid

Värvi- ja mustrikatsetused vastavalt vastandvärvide kvantitatiivsele vahekorrale.

Kodune töö: joonematemaatika

Kuus joonematemaatilist ülesannet.

Voltimine (õppejõud A. Saarso materjalide põhjal)

Voltimine arendab lapse sõrmede peenmotoorikat, vaja läheb liigutuse täpsust ja koordinatsiooni. Areneb ruumiline kujutlusvõime ja kujundlik mõtlemine, mälu ja joonise lugemise oskus, esmased tööoskused ja loomingulisus. Lapse loomulik viis õppimiseks ja arendamiseks on mäng. Volditud asjadega mängides saab lavastada etendusi, kus areneb lisaks sõnavara ja suhtlemise oskus.

Nelja-, viieaastaselt võib alustada lastega voltimise lihtsamate harjutustega. 

Voltimine nõuab kujundlikku mõtlemist, seega kuueaastaselt laps väga täpseid töid veel teha ei suuda.

Seitsmeaastase lastega võib voltimises võib lastega teha lihtsamaid mängu- ja tarbeasju.

Voltimise jaoks sobivad õhemad, siledad paberid. Pakse ja reljeefseid pabereid ei saa korralikult murda. Suuremate asjade saamiseks sobib kasutada vanu plakateid ja pakkepaberit. Proovi voltida

kommipaberitest, läikivatest šokolaadipaberitest, siidpaberist, postkaartidest, vanadest kalendritest, salvrätikutest.

Voltimine on täpsust ja osavust nõudev käeline tegevus. Et lapse koordinatsioon ja peenmotoorika on koolieelses eas veel välja arenemas, on enne voltimise alustamist soovitatav teha lihtsamaid paberi murdmise harjutusi, mille jaoks saab kasutada taaskasutatavaid materjale (ajalehed, ajakirjad).

Voldi laua peal, jälgi, et nurk ja serv läheksid alati kohakuti. Kokkumurtud või mahavolditud joon peab olema täpne. Selleks vajuta ja vea pöidla või nimetissõrmega tugevalt mööda murdejoont ning tõmba murdejoon küünega üle. Paksema paberi murdmisel tõmba joonlauaga mööda murdejoont endast eemale. Teise käega hoia paberit alati kinni.

Tingmärgid

Voltimine (origami) + jutustamine (storytelling) = storigami.

Kuidas voltida aurikut, tuvi, konna, karpi, paati või tiivikut? Vaata SIIT.

Voolimine

Erinevalt teistest kunstiliikidest, kasutab laps voolimisel mõlemat kätt, see arendab materjalitunnetust ja käe väikeseid lihaseid, kõik sõrmed on võrdselt kasutuses.

Materjalitunnetuse oskus on vajalik ka kirjutama õppimisel, sest pliiatsiga ei tohi liiga tugevasti paberile vajutada.

Käe koordinatsiooni murranguline areng toimub 1,5- 2,5 aastaselt. Laps liigutab esemeid vastavalt vajadusele.

Voolimine kasvatab lapses mõtlemise ja loomise võimet, taju, analüüsi- ja üldistamisoskust. Laps saab väljendada emotsioone, harjutada silmamõõtu, käe osavust, lihaste tunnetust ja ilumeelt.

Pehmet materjali saab muljuda, veeretada, kokku suruda ja venitada. Sinna saab vajutada süvendeid, voolimispulgaga kujundeid ja mustreid, loomadele iseloomulikke katteid.

Voolimisel tutvub laps voolimismasse omadustega, tunnetab selle niiskust, raskust ja plastilisust vajutades sõrmedega, jääb sellesse jälg. Vajutades vastu lauda, muutub see lamedaks ja siledaks. Vajutades kaks massitükki üksteise peale, kinnituvad need, moodustades keerukama vormi.

Vähemate kunstiliste annetega lapsed peaksid saama enam aega massiga tutvumiseks.

Voolimine kasvatab ka töö- ja korraarmastust. Laps peaks harjuma enda järelt koristama ja oma töövahendid puhtana hoidma.

Eelkooliealised lapsed voolivad meelsasti, selle tulemusena valmib midagi ja laps kogeb eduelamust. Väikelapsele ei ole nii oluline, kas teised mõistavad tema loomingut, ta on alati valmis selgitama.

Kui laps voolib, siis järelikult ta mõtleb.

Voolimismassidest on parimad savi ja plastiliin, sõimelastele voolimispasta.

Voolimise eesmärgid

• Voolimismaterjalide tundmine
• Lihtsate töövõtete õppimine ja harjutamine
• Oma mõtete ja tunnete kujutamine plastilises vormis
• Kui laps voolib, siis areneb kompimismeel, mõlema käe peenlihased, silma ja käte koordinatsioon.
• Laps tunneb loomisrõõmu, saab teada, et voolingul on praktilised kasutamisvõimalused, voolitud ese on ilus ja kolmemõõtmeline.

Voolimise lõimumine teiste  valdkondadega

Kõne areng- voolides tegelasi, mänguasju kirjeldab laps nende omadusi.

Arvutamis- ja võrdlemisoskus - voolingud sarnanevad kujunditele: kera, kuup, püramiid… Tihti koosnevad voolingud mitmest detailidest. Neid on võimalik loendada, grupeerida, suuruste järgi asetada.

Lugemis- ja kirjutamisoskus - soovitav tähti ja numbreid läbi voolida. Suuremal osal inimestest on kinesteetiline taju ülekaalus. Kinnistub see, mis on praktiliselt läbi tehtud.

Seos loodusõpetusega - laps saab tutvuda materjalide eripäraga - savi on niiskemana pehmem.

Olulist rolli voolimise juures mängivad vaatlused. Lapsel peab olema piisavalt palju infot esemest, muljeid ja elamusi. 

Vormiõpetus

Vormi on kõige arusaadavam ja meeldivam õppida voolimistegevusel. Voolida on tore, kasutades

mitmesuguseid erinevaid materjale.

Kompositsiooni ehk paigutust tutvustatakse lastele joonistamis-, maalimis- kleepimistegevustel, samuti lihtsate graafiliste tehnikate kaudu.

Meid ümbritseb lõpmata palju erinevaid vorme. Vorm on pindadega välisruumist eristatud keha (asi, ese...)

Vormil on kuju, suurus, värv.

Vormi kvaliteedi määrab tema: loetavus, lihtsus, selgus, sarnasus.

Vormi tundmine sõltub nägemistajust, nägemis-ja kompimismeelest.

Vorm võib olla ümar, kandiline, nurgeline.

Väiksemgi vormimuutus muudab kogu eset.

Eristatakse loodusvorme ja kindlate reeglitega geomeetrilisi vorme. Tasapinnalised geomeetrilised vormid on ring, ruut, ristkülik, kolmnurk.

Ruumilised, kolmemõõtmelised vormid on kera, kuup, silinder, koonus, tetraeeder.

Ruumi mõiste on lastele raskemini tajutav, kuigi mõju on suur - aegruum, maailmaruum.

Ruumiliste esemete kujutamine tasapinnal ei ole koolieelses eas lastele jõukohane ja nõutav, selleks on voolimis- ja meisterdamistegevused.

Voolimistegevused vanuse järgi

Kaheaastase jaoks on tegelemine erinevate voolimismaterjalidega mäng. Laps mudib ja tükeldab voolimismaterjali, vajutab tekkinud tükikesi soovi korral alusele kinni, võtab uuesti lahti ning lii­dab suuremateks tükkideks. Käte ja sõrmedega annab ta voolimismaterjalile erineva kuju, surub seda kokku ja venitab, vajutab sõrmedega materjali sisse auke. Teise eluaasta lõpuks voolib laps ümar- ja pikliku vormi, luues niiviisi lihtsaid esemeid (ussikese, nööri, kommi, palli jne).

Kolmeaastane voolib ümar-ja piklikke vorme koos õpetajaga. Samas tükeldab ja liidab ta voolimis­materjali endiselt veel ka nn teadvustamata, luues kujundeid ja andes neile erinevaid nimetusi. Õpetaja voolib koos lapsega, andes võimaluse liigutusi ja tegevust matkida. Laps voolib ümar-ja piklikke vorme, valmistades palle, komme, marju, pähkleid, saiakesi, ussikesi jne. Lapsed hakka­vad ka ise ümar- ja piklikke vorme omavahel ühendama. Sõrmede japihkude vahel kettaks vaju­tatud kujundit saab muuta väikeseks pildiks, linikuks või ehteks, vajutades sõrmega sinna auke, triipe jne.

Kolmeaastane rullib ja veeretab.

Nelja-aastane rullib ja veeretab voolimismaterjali iseseisvalt. Laps loob lihtsaid esemeid tekki­nud vorme liites. Voolimismaterjalile spontaanselt erinevat kuju andes loob ta oma fantaasiakujundeid, surub loodud vormi kokku ja alustab uut. 

Laps peab saama kasutada erinevaid voolimismaterjale, et nende omadusi tundma õppida. Koos õpetajaga püüab ta piklikke vorme spiraaliks keerata, neid omavahel lihtsaks palmikuks ühendada (kaht haru omavahel keerates) jne. Ümarvorme liites loob laps lihtsaid esemeid, kujutab loomi (karu, kassi, jänest jne). Voolimispulgaga teeb ta neile silmad, nina, suu.

Laps tutvub võimalusega pigistada savi jt materjale, et anda esemele iseloomulikumat kuju (siili okkad, kassi kõrvad) ning liita loodud voolingule väiksemaid osi (väikesed ümarvormid kaunistuselementidena, silmadena jne). Voolimispulgaga kujundab laps spontaanselt eseme pin­da. Õpetaja ergutab looma esemeid oma fantaasiat kasutades. 

Nelja-aastane vajutab, venitab, ühendab.

Viieaastane annab soovi korral edasi eseme, objekti kuju neile omaste tunnuste kaudu. Vabal ajal toetub laps õpitud oskustele ning leiab tööde täiendamiseks omapoolseid võimalusi. Laps tutvub vormide töötlemise ja liitmise uute võimalustega: pigistab välja suuremaid osi ja võtab selleks algul rohkem materjali (nt linnu tiivad), teeb voolimispulgaga ühendatavate vormide pinnad ka­redaks.

Teda tuleb julgustada ise katsetama, kuidas erinevaid vorme töödelda ning neid oma­vahel kombineerida. 

Ümarvormist voolitakse õõnesvorme, õõnestades neid sõrmedega - oluline on kahe käe koostöö ja eseme pööramine voolimise ajal. 

Hakatakse voolima inimest ja lihtsat tegevust. Siin harjutab laps detailide ühenduskohti siluma ning vajaduse korral voolingut niisutama.

Voolimispulka kasutavad lapsed esemete ja nähtuste iseloomulike tunnuste esiletoomiseks (silmad, nina), ent ka kaunistamiseks, luues mustreid. 

Viieaastane karestab, pigistab, viimistleb, kaunistab.

Kuueaastane voolib loovalt, kasutades koos natuurile omastega ka fantaasiaelemente. Soovi kor­ral oskab laps edasi anda eseme osade suurusvahekordi, kehaosade asendeid ja lihtsamat tege­vust.

Tegevust võib voolida ka väiksemates rühmades, kus lapsed lepivad omavahel kokku, kes mida voolib. Töö paigutatakse seejärel ühele alusele (nt lapsed palliplatsil; päkapikk metsas jne). Voolimispulka kasutab laps erinevate pindade loomiseks. Väikeste tainarullidega ja siledate pul­kadega saab savi rullida ning vormidega sellest kujundeid välja vajutada (sobivad on nii liiva- kui ka piparkoogivormid). Tekkinud plaati saab edasi töödelda: liita sellele erinevaid vorme, keerata

servad, liita jalad ja toetav serv (alus, erikujuline taldrik).

Õpetaja valmistab koos lastega uusi voolimissegusid, mida kasutades tutvuvad lapsed nen­de omadustega ning töötlemise iseärasustega.

Täiskasvanu ergutab katsetama koos erinevaid õpitud tehnilisi võtteid ning leidma võimalusi põnevalt esemeid luua. Kui lapsed soovivad, või­vad nad esemeid värvida näiteks akrüülvärvidega, kuid veekindla tulemuse saab ka PVAd guašš-värviga segades. Pesukäsnaga tupsutades on hea katta ebaühtlaseid ja reljeefsemaid pindu. 

Seitsmeaastane teab, kuidas valmistada lihtsamaid voolimissegusid, ning teeb neid õpetajaga koos. Voolitud esemete juures pöörab laps tähelepanu töö erinevate osade ühendamisele, nii­sutamisele ja silumisele. 

Õpetaja loob võimalusi fantaasia põhjal ja teemaväliseks voolimiseks. Tegevuse impulsiks võib olla mäng, kunstniku töö, lavastus, muusika jne. 

Laps peaks saama va­lida erinevate voolimismaterjalide vahel, et õpitud oskusi võimalikult mitmekülgselt rakendada. 

Õppeaasta jooksul võib kõigis vanuserühmades voolida ka küpsetamiseks mõeldud tainast, et küpsetada kadri- ja mardisaiu või teha piparkooke. Kooke ja torte tehes saab omavahel liita eri­nevaid küpsiseid ja/või küpsiste rühmi (rongikujuline küpsisetort, ümmargustest küpsistest lilled jne).  

- Eelkirjutatu õppejõud A. Saarso materjalide põhjal.

Voolimistöö näide talvise sõimepraktika õppetegevuse põhjal

Maagilise lume valmistamine tärklisest ja beebiõlist (ÕPETUS) ja lumepallide voolimine. Saadav mass annab krudisemisega mõnus pärislume-efekti. 

Paberitööde teooria. (õppejõud A. Saarso materjalid)

Lastele on käelises tegevuses kõige lähedasem on paberist meisterdamine. Meisterdamine on nii

mäng, looming, matkimine kui ka katsetamine. Lastega käelise tegevuse tunde planeerides, tuleks

arvestada nende ealisi võimeid. 

Kaheaastase esimesed meisterdused on just paberist, laps rebib ja liimib. Tegevused ei ole tulemusele orienteeritud, pigem on tähtis käelihaseid arendav kortsutamine ja liimipulga käes püsimise õppimine.

Kolmeaastane on võlutud liimimisest, suurte pindade liimiga katmisest, soovitav oleks anda lapsele nii liimipulk kui ka pintslit ja segatud liimisegusid. Kolmeaastaselt hakatakse kasutama kääre, sobiv aeg on alustada töövahendite kasutamise oskuste õpetamist. Lapsele meeldib rebida ja kortsutada, pikka ja püsivat tegevust on veel vara loota.

Nelja-aastasele meeldib endiselt paberit töödelda: lõigata, rebida, kortsutada ja liimida. Ta oskab juba ka kõvemast paberist meisterdada ja iseseisvalt ribasid lõigata.

Viieaastane lõikab välja lihtsamaid kujundeid, ka geomeetrilisi. Võib alustada voltimise lihtsamate

harjutustega.

Kuueaastane saab hakkama juba punumise, põimimise ja keerukamate kujundite lõikamisega. Voltimine nõuab kujundlikku mõtlemist ja väga täpseid töid laps teha ei suuda.

Seitsmeaastase lapse käteosavus lubab lõigata ja kleepida ka väiksemaid kujundeid. Voltimises võib lastega teha lihtsamaid mängu- ja tarbeasju.

Paberi kasutamisel on hea teada tema mõningaid olulisi omadusi, üheks olulisemaks on paberi kiu suund.

• Selle määramiseks painuta paberit risti ja piki. Vähem vastupanu avaldab paber kui kiud jooksevad paralleelselt painutamise kohaga.

• Kleebi alusele paberitükid nii, et kõikidel oleks kiud ühes suunas. Niihoiad ära liigse kortsumise ja lõpptulemus on oluliselt tugevam.

• Voltimisel jälgi paberikiu suunda - parem on voltida piki kiudu, vajadusel jooni joonlaua ja nõela, paberinoaga murdejoon ette.

• Rebimisel rebeneb paber paremini ja sirgemalt piki kiudu.

Kodune töö: kunstniku töö lavastus

Valisin kunstilavastuseks lasteraamatute illustraatori Catherine Zarip'i töö. Valiku põhjendus on lihtne: mulle väga meeldivad Zaripi illustratsioonid. Need on kuidagi helged ja lapselikud, aga samas tõepärased, jätavad ruumi unistamisele ning pakuvad ainest muinasjutuliseks fantaasialennuks.

Zarip on enda kohta kirjutanud nii: 

"Estonia is the country where I was born and grew up. When I was 10 years old I dreamed about becoming an astronaut or an illustrator. I started drawing when was 1 year old and haven't stopped since. I went to Tallinn Children's Art School when I was 12 years old and got my Univerity degree in Estonian Academy of Arts, my specialty was ceramics. When I was in my final course in university, one publishing company offered me to illustrate a book. After getting my degree I started working at the same company as a book designer. I've working there already 17 years and in the meanwhile I became company's master artist. In my free time I illustrate children's books for different publishing companies. I've been performing in numerous joint exhibitions all over the world including Iran with Blue Book Group." (2014)

Raamatud, mida Zarip on illustreerinud:

• Hinrikus, Kadri. „Konnade mäss” (Tammerraamat, 2014) 
• Pervik, Aino. „Sinivant läheb lasteaeda” (Tammerraamat, 2014)
• Rand, Hilli. „Lumivalge ja süsimust” (Päike ja Pilv, 2014)
• Niit, Ellen. „Mänguvesi” (Tammerraamat, 2013)
• Hellerma, Kärt. „Taevarändurid ja teisi jutte” (Ajakirjade Kirjastus, 2012)
• Maran, Iko. „Aga palju kasse” (TEA Kirjastus, 2012)
• Pervik, Aino. „Rändav kassiemme” (Tammerraamat, 2012)
• Mänd, Heljo. „Laululadu” (TEA Kirjastus, 2011)
• Герасимова, Дарья. (Gerassimova, Darja). „Зимняя сказка/Волшебная зима” (Moskva : Лабиринт, 2011)
• Oll, Sulev. „Vana sõna vallatused” (TEA Kirjastus, 2010)
• Mänd, Heljo. „Tähekoorem” (TEA Kirjastus, 2009)
• Rannap, Jaan. „Lips-laps lehelind” (TEA Kirjastus, 2008)
• „Kummaline kuju” (TEA Kirjastus, 2007)
• Leies, Uno. „Miisu sünnipäev” (TEA Kirjastus, 2007)
• Patat, Bence. „Kas sa räägid loomade keelt?” (Väike Vanker, 2005)
• Pervik, Aino. „Mammutilaps ajab tuult taga” (Avita, 2002)
• Muusikaõpikud 1, 2, 3, 4 ja 5 klassile (Avita, 2000-2008)

Kunstilavastus

Kõigist Zaripi töödest jäi mulle silma just see sebra ja tassi kompositsiooniga pilt. Paraku ei suutnud ma leida pildi pealkirja või teost, millest see pärineb. 

Taaskasutusprojektid

Taaskasutusprojekt fantaasialill

Vahendid - taaskasutusmaterjalid, teip, PVA-liim, salvrätikud, värv

Tegevuskäik

1. Mõtle välja eseme disain ja vali materjalid

2. Ühenda osad teibiga

3. Sega PVA-liimist ja veest segu

4. Liimi ese üle salvrätikutega

5. Kata värviga

Selle lille nimi on soojuselill, mis annab endast välja helgust, soojust, rõõmu, pehmust ja häid mõtteid.

Teatrinukud

1. Papptaldrikust kuningakrooni toorik

Saab kasutada ka teiste peakatete alusena.

2. Näpunukk-elevandi toorik

3. Pulganukk-kala toorik

Trükkimine

Trükkimisest õppejõud A. Saarso materjalide põhjal:

Trükkimine on jäljendi tegemine, selle võib teha mingist olemasolevast materjalist, väljakraabitud pildist plaadil, linooli või puusse uuristatud klišeest, korgist või kartulist tehtud templist. Võimalusi onn äärmiselt palju, kuid põhimõte on alati üks. Mingi alus kaetakse õhukese ja ühtlase värvikihiga ja peale vajutamist jätab see materjalile (paberile) jälje. 

NB! Hea nipp, kuidas alus ühtlaselt värviseks saada: tee nõudepesulapp värviseks ja vajuta tempel sinna peale.

Paberitest sobivad trükkimiseks õhemad ja siledamad, kuid huvitava tulemuse saab ka käsitsitehtud paberitega, eriti tundliku pinna saame siidpaberile trükkides. Enne trükkimist oleks soovitav paber kergelt niiskeks teha. Võimalik on mõni aeg veevannis paberit hoida või siis ühtlaselt niiske švammiga üle niisutada. 

Trükkimistehnikaid ning -vahendeid on lõputult, piiriks on ainult igaühe loovus, kuid allpool on toodud mõned võimalikud tehnikad, mida kasutada.

Erinevad trükkimistehnikad

1. Švammitrükk

2. Mullikile-trükk

 3. Spiraalitrükk ja 4. Pitsitrükk

5. Papitrükk

6. Karbitrükk (natuke loperguse tikutopsiga)

7. Korgitrükk

 8. Pintslitrükk

9. WC-paberirulli-trükk

10. Munakarbi-trükk ja 11. Kahvlitrükk

12. Lõngatrükk

Tee lõng (nt värvise švammi vahelt läbi tõmmates) värviga kokku, jättes ühe otsa puhtaks. Pane värvine lõng paberipoolte vahele ja jäta puhas ots välja. Murra paber kokku ja paberil kätt peal hoides "meelita" teise käega lõng paberi  vahelt välja. 

13. Plärtsu-trükk

14. Kalender kasutades erinevaid trükkimistehnikaid 

15. Enda portree kasutades 6 erinevat trükimistehnikat

Värvusõpetus

Väljavõtteid õppejõud A. Saarso materjalidest

Värvide eristamise eripära 5-6aastastel

Inimeste nägemissüsteemi iseloomustab värvide eristamisvõime väga suur tundlikkus. Tundlik värvieristamise võime on sünnipärane ja pole oluliselt arendatav, eriti peale kriitilist tundlikkuse perioodi, mis erinevatel andmetel on teisest neljanda, või teisest kuni kuuenda eluaastani, kusjuures määravaks peetakse kolmandat eluaastat. Viimasel ajal on levinud väide, et see periood algab varem. 

Juba kuuendaks või seitsmendaks eluaastaks on inimesel välja arenenud keerulised ja ülikeerulised rakurühmad. Sellepärast on visuaalne keskkond, milles laps kasvab, määrava tähtsusega visuaalsete rakkude teatud funktsioonide kujundamisel.

Iga inimene on võimeline eristama suurt hulka erinevaid värve ja varjundeid. See on loomupärane anne, aga kui ei ole vajadust seda kasutada, siis ta hääbub.

Nägemisaparaat, mis vahendab inimesele valgust ja selle karakteristikuid, värvikogemust, on kõigil ühesugune. 

Värv on ere lapsepõlve osa. Lapsed armastavad värve, reageerivad nendele, mängivad värviga. Kuid laste reaktsioon värvile ei ole samasugune nagu täiskasvanul. Värv on üks esimesi tunnusjooni, mida lapsed eristavad.

Kui laps sünnib siia ilma, siis näeb ta kõigepealt valget ja elabki mõnda aega must-valges maailmas, kuni aju hakkab tasapisi tajuma „värvilisi” värve, iga päev üht-teist kuni küpse ea kümne miljoni varjundini välja, nagu kinnitavad viimased inimaju uuringud. 

Kõigepealt hakkavad lapsed eristama punast värvi. Seejärel hakkavad nad eristama teisi erksaid värve, sealhulgas ka kollast.

Samuti tuleb tähele panna, et lapse sünnipärane värvide eristamisvõime on tundlik ja erk. Laps eristab värvitoone sama peenelt kui täiskasvanu.

Lapsed õpivad värve ära tundma enne, kui oskavad nende nimetusi öelda. Nad osutavad eredatele esemetele juba siis, kui veel ei oska öelda „punane”, „kollane” või „roheline”. Värvide nimetusi õpivad lapsed tundma teisest eluaastast kuni viiendani.

Tavaliselt jätavad tüdrukud meelde värvide nimetusi varem kui poisid. Teadagi arenevad kõik lapsed erinevalt, sest arenemine on seotud närvisüsteemi seisundiga.

Oskus eristada ja nimetada värve on oluline samm lapse arendamisel.

3-aastane laps leiab ümbritsevas juhendamise toel sinise, kollase, punase ja rohelise värvi.

5-aastane kasutab emotsioonide, nähtuste, esemete jne kujutamiseks värvitoone oma seostest ja tunnetest lähtuvalt. Traditsioonilised lasteaiaprogrammid eeldavad, et 5-aastane laps

peab teadma kümmet värvi ja 6-aastane laps juba üksteist, kaksteist värvi.

7-aastane laps tunneb ümbritsevas esinevaid värve ja nimetab erinevaid värvetoone (hallikas, taevasinine jne).

Kokkuvõtvalt saab öelda, et täiskasvanute ja 5-6-aastaste laste vahe on ainult selles, et mõned 5-6-aastased lapsed ei tunne ja ei oska nimetada kõiki värvinimesid. 

Kõikidel värvidel on oma keel, st iga värv avaldab erinevat mõju. Lastele pakub elamusi värvide tunnetamine, segunemine.

Maalimise eesmärk on õpetada lapsi tunnetama värvide omadusi ja mõju ning anda kogemusi värvide segamisest. Lapsed näevad, kuidas primaarvärvide segamisel tekivad uued värvid – sekundaarvärvid (lilla, roheline, oranž) ja palju vahepealseid toone. Maalimise kaudu kujuneb laste vaatlusoskus ja maitsetunnetus.

Juba 6-aastane laps hakkab katsetama värvide segamist, milleks sobivad põhivärvid: punane, kollane ja sinine.

Esimesed kogemused värvide segunemisel tekkinud uutest toonidest tekivad töö vältel. Kindlasti esitab laps värvide segamise kohta küsimusi. Täikasvanuga koos segatakse heledama värvi hulka pisut tumedamat ja saadakse uus toon. Lapsevanemad või õpetajad ei pea selgitama lapsele mõisteid (põhivärvid, värvide helestamine või tumestamine), vaid rääkima, et kollase ja punase kohtudes tekib

oranž, kollast ja sinist segades saame rohelise ning lilla värv tekib punase ja sinise segunemisel, halli värvi saame, kui lisame valgele pisut musta jne

Veel enne, kui 5-6-aastased lapsed pintsli esimest korda värvi sisse kastavad, on neil sageli juba olemas ettekujutus mingist kindlast värvusest. Sageli tekib lastel juba alustatud kujundile uut värvi lisades hoopis uus idee, mille kallal nad siis edasi töötavad. Maalimise ajal või kui tööga valmis ollakse, seletavad lapsed meelsasti täiskasvanule, mis nende pildil on kujutatud, millised värvused on nende meelest eriti ilusad või millist sisu nad oma pildil avastavad.

Kui tahetakse värve tundma õppida, ei tohi sellest alustada, et kopeeritakse välismaailma motiive ja uuritakse neid. Sel juhul muutuks värv motiivi ja vormi suhtes sekundaarseks.

Et värvide maailma tunnetada, tuleb kõigepealt lähtuda värvidest endist. Tähtis on alustada puhaste värviharjutustega. Kui maalinguid üles riputatakse, vaatavad lapsed neid hardalt. Pikkamööda taipavad nad, et on värve, mis esile tungivad – punane ja kollane, ning mõningaid, mis tagasi tõmbuvad – sinine ja violetne. Roheline värv jääb enamasti neutraalseks.

Värvide seoseid isikuomadustega

Isiksuseomaduste analüüsi värvieelistuse järgi saab teha juba 5. eluaastast. Selles vanuses laps saab juba iseseisvaks, ta ei sõltu täiskasvanutest nii palju kui varem, see on aeg, kui lapse suhted ümbritsevate inimestega lähevad keerulisemaks ja laps õpib vastutama oma tegevuse eest. 

Värvivalik peegeldab peamiselt inimese temperamenditüüpi, tema sotsiaalse keskkonna mõju, kultuuri, religiooni, rahvuslikku pärandit ja teisi faktoreid. Juba selles vanuses saab värvieelistuste järgi otsustada tema huvide ja annete üle konkreetses valdkonnas ja tema muude oskuste üle.

On teada, et igale temperamenditüübile on omane isesugune värvivalik. Sangviiniku lemmikvärvid on kollane ja sinine. Flegmaatikule meeldivad kindlad põhitoonid, nii eelistab ta helepruunile tumepruuni, roosale punast, hallile musta ja helesinisele pigem tumedat puhast sinist. Koleerik ehitaks oma maailma kontrastidele, leppides sageli valge või musta omavahelise kombinatsiooniga, lisades juurde säravat kollast, kulda, karda, hõbedat ja kärtsu punast. Melanhoolik elaks parima

meelega täiesti pastelses maailmas, püüdes välistada tugevaid puhtaid toone, liigset sära ja musta.

Nagu temperament, nii mõjutab värvivalikut ka iga, seepärast on nii täiskasvanul kui ka lastel kujunenud välja oma värvivalikud. 

Töös laste temperamenditüüpidega võib maalimisest olla hindamatut abi.

Üldistatult võiks öelda nii:

• kui koleerikutel lasta oma värviharjutusi teha just nii, nagu nad tahaksid, siis laiuksid dramaatiliselt punakad toonid teiste värvide arvel üle kogu lehe
• melanhoolikud maaliksid aga meelsamini midagi väikest ja tumedat üsna üles ja ühte nurka
• flegmaatikud aga pintseldaksid laialt üle kogu lehe midagi suurt ja igavat
• sangviinikud tupsutaksid kiiruga sinna-tänna midagi väikest, heledat ja rõõmsat, selleks et otsekohe uue paberi järele tormata. 

Erinevaid värvusteooriad tundes saab õpetaja laste töödest väga palju laste kohta välja lugeda, seega

Põhivärvid ehk primaarvärvid (vt allpool) 

Sekundaar- ehk tuletatud värvid (vt allpool).

Kolmandad ehk tertsiaalvärvid.

Vastandvärvid. Kaks vastandvärvi annavad segamisel pruunikashalli. Pruun sobib iga vastandvärvi paariga. Hele-tumeduse kõige suurem kontrast on must-valge, värvidel aga kollane-violett.

Kahe käega joonistamine

1. Kahe käega peegelpildis joonistamine.

2. Kahe käega sama kujundi joonistamine.

3. Kahe käega vaba joonistamine (=kahe käe suhtlus).

Joonistamise teooria ja "Jooneraamat"

Joonistamisest õppejõud A. Saarso materjalide järgi:

Joonistamine on joone, punkti tegemine pinnale, seda saab teha mitut moodi: sõrmedega jäätunud

aknaklaasile, lumele, liivale, porile või siis kriidiga, pliiatsiga paberile. Lastele sobivad rasvakriidid,

õlipastellid, pliiatsid. Just joonistamine on lapse käelise arengu soodustajaks - see on emotsionaalne tegevus ja laps tegeleb sellega meelsasti. Joonistamise käigus areneb nägemismälu, mõtlemine, fantaasia, luuakse seoseid. 

Korrektne pliiatsihoid: laps kasutab võtte juures pöialt, esisõrme, keskmist sõrme. Sõrmede ja kogu käe liikumine on sujuv, muudes kehaosades ei esine pinget ega kaasnevaid liigutusi.

Lapsed loovad pilte samadel põhjustel nagu täiskasvanudki: et väljendada oma ideid ja tundeid, arendada kujutlusvõimet ning selleks, et tegeleda millegagi, mis pakub naudingut.

Lapse poolt joonistatud pilt näitab lapse suhtumist ja hoiakut antud sündmusse või objekti. Nii näiteks eelkoolieas kõik „ilus“ värvitakse eredates värvides ja „inetu“, „halb“ aga tumedates värvides. Joonistustes avalduvad mõned isiksuse iseärasused, sooline kuuluvus ja lapse mikrosotsiaalses miljöös valitsevad suhted. 

Enamik lapsi hakkab joonistama umbes kaheaastaselt, tundes rõõmu paberile kritseldamisest.

Neljandaks või viiendaks eluaastaks on lapsed võimelised joonistama juba äratuntavaid figuure ning alates sellest east luuakse huvitavaid ja võluvaid pilte edaspidigi.

Joonistaja võib väljendada emotsiooni otseselt, näiteks maalides naeratava või nutva figuuri. Samas saab ta valida ka kaudse viisi, milleks on sümbolid ja metafoorid. Näiteks hele päike võib kujutada õnne ja kuivanud puu kurbust. Samuti kasutatakse erinevaid abstraktseid jooni väljendamaks emotsioone kaudselt. Nii viitavad heledad toonid ja ülespidised jooned rõõmule. Tuhme toone ja allapoole suunatud või sakilisi jooni võib pidada kurbuse väljendamiseks.

Inimese joonistamine.

Peajalgsed 3-4aastastel. Esimene äratuntav inimfiguur laste joonistatud inimeste hulgas on saanud endale nimeks peajalgne. Kujutised erinevused sõltuvad lapse vanusest. Peajalgset vormi ei kasutata mitte ainult inimese kujutamiseks. Lapse esimesed katsetused joonistada inimesi ja loomi ei pruugi erineda millegi muu kui ainult saba poolest, mis lisatakse loomadele. Hobuse horisontaalne figuur joonistatakse samasuguse peajalgsena kui inimese vertikaalne figuur. 

Röntgeninimene (keha paistab läbi riiete) ehk läbipaistev figuur on veel üks eriline laste joonistuste 

Joonistuste uurijate seas pole üksmeelt selles, mis vanuses lapsed joonistavad selliseid figuure ja millistel põhjustel seda tehakse. 

Huvitav tähelepanek: laps oma (joonistamise) arengu järgselt kriipsujukusid kunagi joonistama ei hakka (st kriipsujukud on täiskasvanute poolt õpetatud).

Laps teeb ja tunneb lihtsustatud joonistusi. Väike laps ei jälgi reaalselt objekti, vaid ta loob endale kujutise ja joonistab inimest kui sümbolit. Ring tähistab tema maailmas inimese keha ja kriipsud tähistavad jalgu. 

Lapse joonistused on pidevas arengus, järkjärgult kujuneb välja joonistus, mis sarnaneb aina enam reaalsele isikule. Laps joonistab asju, mis talle huvi pakuvad. Ta ei loenda alati kõike täpselt, nii et tema inimestel võib ühel käel olla kolm ja teisel käel kuus sõrme.

Lapsed võivad küll tunnetada oma joonistuse ebatäiuslikkust, aga pole võimelised tegema vastavaid parandusi. Kriitilise suhtumise arenguga ilmutavad lapsed vähem huvi ja valmisolekut joonistada, selle tunnetamine, et tema joonistus ei vasta mingitele esitatavatele nõuetele, võib lapsele tõsist muret valmistada ja tingib sageli joonistamisest keeldumise. Eelkooli- ja nooremas koolieas ei ole aga huvi joonistamise vastu ja edukus selles vallas tingimata teineteisega seotud, kuid joonistamise areng saab toimuda vaid praktika abil.

Üleolev või narritav suhtumine ebaõnnestunud joonistusse, mahategev hinnang võivad olla huvi kadumise põhjuseks ja laps ei tahagi enam joonistada, mis aga pärsib muuhulgas lapse üldist arengut.

Loomade ja lindude joonistamine

Laps alustab joonistamist üldistustest, täiskasvanu üksikutest. Laps lähtub oma kujutamisel kõige informatiivsemast vaatest, vähemoluline kaob ja oluline suureneb. Laps kasutab põhivorme, millega tähistab erinevaid objekte. 

Loomade ja lindude joonistamisel on abiks etapiti joonistamine.

Perepilt ja selle "lugemine". Rääkides inimese kujutisest kui esimesest reaalsusele viitavast joonistusest, jääb mõneti lahtiseks, keda laps joonistab – kas pilt on autoportree, emakujund või inimene „üldse“. Asi muutub konkreetsemaks, kui lapsele anda ülesanne joonistada talle kõigelähedasemaid inimesi – tema perekonda. See võimaldab ühtlasi uurida lapse vaimset ja psüühilist arengut diagnostilisest vaatepunktist. Joonistused näitavad hästi, kuidas ta end perekonnas tunneb, milline on tema roll, millised on suhted ema-isa ja õdede-vendadega. Just neist saame vastuse küsimustele, mis põhjustab lapsel stressi ja hälbeid normidest. NB! Ei tohi seada mingeid eeltingimusi, nii saab laps väljendada tegelikku olukorda.

Kui test küsimusega „joonista inimest“ reflekteerib lapse vaimset arengut ja tema identiteeti – suhtumist oma kehasse ja soolisusesse, siis ülesanne „joonista perekonda“ peegeldab pigem tema emotsionaalset ja sotsiaalset enesehinnangut või teaduslikus keeles väljendudes ilmneb siin struktureerimata projektiivne tehnika, mis võimaldab selgitada lapse olukorda perekonnas.

(Detailsemalt saab (pere)piltide tõlgendamisest lugeda õppejõu materjalides ja teemakohases kirjanduses.)

Joonistamise etapid

• Arusaam, et pilt kujutab midagi

• Arusaam kujutisest üldisemalt

• Seoste tekkimine kritselduste ja reaalsuse vahel

• Sõna kaasamine joonistuse kirjeldamisele

• Teadlik kujutamine

2-3aastased liigutavad pliiatsit,

3-4aastased kujutavad inimesi, siis teisi objekte- kritseldused. Joon asendab kritselduse.

4-5aastased ringist teisi kujundeid-peajalgsed.

5+ piltmõistatused, kirjeldav sümbolism, põhielemendid pea. Keha, käed, jalad, nägu.

7-9aastased kirjeldav, riietus ja dekoratiivsed detailid.

JOONERAAMAT

1. Kritseldused (kritseldus; kritseldus + koopia; naabri kritseldus + edasiarendus)

Kui laps avastab umbes kahe aasta vanusena, et pliiats jätab paberile jälje, on alanud kritseldamise periood. 3. eluaastaks saab ta aru, et joonistus kujutab midagi. 

On teada, et oma joonistustele nimesid panema hakkavad lapsed palju varem kui joonistatu kõrvaltvaatajale äratuntavaks muutub. Sealjuures võib nimi varasemas astmes olla palju täpsemgi: kritseldust nimetatakse näiteks korstnapühkijaks või autojuhiks, selgem joonistus on aga lihtsalt inimene.

2. Erinevad sirged jooned (lase lapsel kirjeldada ja aita ise, kui vaja).

3. Täida 12 ristkülikut 2 püsti- või pikaliasendis joonega (diagonaalsed jooned pole lubatud). Kõik mustrid peavad olema erinevad.

4. Paberile joonistatud teekond sirge joonega. Lapse lugu juurde! Analüüsi teekondi. Teekondadele võib lisada mustreid, toone.

5. Jooned ja kaared (randme liikumine).

6. Kasuta igas ruudus 6 sarnast kaarjat joont.

7. Ringid. 

Mis ei ole ring?

Ovaal.

Kiired ringid.

Ringide torn.

8. Matemaatilised harjutused sirg- ja kaarjoontega. Vormista kodus tööleht! (6 ül)

Põimimine

Põimisest õppejõud A. Saarso materjalide põhjal:

Põimida saab nii paberiga kui tekstiiliga. Väiksemate lastega alustame punumist, põimimist paberiga. Harjutame põimimist lihtsamalt raskemale liikudes, nii tehnikate, töövõtete kui ka materjali valikus. 

Lõimepaber(-lõng) on alati tugev ja koepaber(-materjal) pehmem/teisest materjalist. Lõim on tavaliselt ühelaiune.

Põimisel tekivad ribade punumisel erinevad mustrid, kangakudumisel nimetatakse neid sidusteks.

Eakohasus. Oluline on enne kooli saada peenmotoorika areng eakohaseks, sest see on kõne arengu aluseks.

Kolmeaastane laps võib põimida valmislõigatud laiade ribade ja tugeva paberiga, teda köidab liimimine, töösarnane tegevus.

Nelja-aastane on huvitatud paberi töötlemisest, ta kasutab juba oskuslikumalt kääre ja suudab ise lõigata ribasid, hea on alustada mustrimängudega.

Viieaastane oskab juba lihtsamaid labases tehnikas kudumisi teha.

Seitsmeaastane märkab mustri rütmi ja suudab seda jätkata.

Peale punumise põhivõtete omandamist, saab hakata tegema küllaltki keerulisi mustreid. Nendega sobib alustada viiekuueaastaste lastega, põimimisel loe kaasa rütmi, näiteks- alt pealt pealt, alt pealt pealt ja tagasireal vastupidi.

Punutise erineva rütmi saad moodustada punudes koeriba igal real omamoodi, üle mitme lõimeriba. Samuti sobib kasutada erineva laiuse ja värviga ribasid. Selle punumisviisi juures saad parema tulemuse kui lükid ribad tihedalt üksteise vastu.

1. Labane sidus (malelaud)

2. Koeriba erineva laiusega.

3. Erineva sammuga põimimine.

4. Kaared/lained. Lõim on laineline, kude ühelaiune.

5. Sikk-sakk. Lõige lõimeribadesse.

6. Diagonaalis põimimine.

7. Voltimisega põimimine (vajab pikemat koeriba).