Värvusõpetus

Väljavõtteid õppejõud A. Saarso materjalidest

Värvide eristamise eripära 5-6aastastel

Inimeste nägemissüsteemi iseloomustab värvide eristamisvõime väga suur tundlikkus. Tundlik värvieristamise võime on sünnipärane ja pole oluliselt arendatav, eriti peale kriitilist tundlikkuse perioodi, mis erinevatel andmetel on teisest neljanda, või teisest kuni kuuenda eluaastani, kusjuures määravaks peetakse kolmandat eluaastat. Viimasel ajal on levinud väide, et see periood algab varem. 

Juba kuuendaks või seitsmendaks eluaastaks on inimesel välja arenenud keerulised ja ülikeerulised rakurühmad. Sellepärast on visuaalne keskkond, milles laps kasvab, määrava tähtsusega visuaalsete rakkude teatud funktsioonide kujundamisel.

Iga inimene on võimeline eristama suurt hulka erinevaid värve ja varjundeid. See on loomupärane anne, aga kui ei ole vajadust seda kasutada, siis ta hääbub.

Nägemisaparaat, mis vahendab inimesele valgust ja selle karakteristikuid, värvikogemust, on kõigil ühesugune. 

Värv on ere lapsepõlve osa. Lapsed armastavad värve, reageerivad nendele, mängivad värviga. Kuid laste reaktsioon värvile ei ole samasugune nagu täiskasvanul. Värv on üks esimesi tunnusjooni, mida lapsed eristavad.

Kui laps sünnib siia ilma, siis näeb ta kõigepealt valget ja elabki mõnda aega must-valges maailmas, kuni aju hakkab tasapisi tajuma „värvilisi” värve, iga päev üht-teist kuni küpse ea kümne miljoni varjundini välja, nagu kinnitavad viimased inimaju uuringud. 

Kõigepealt hakkavad lapsed eristama punast värvi. Seejärel hakkavad nad eristama teisi erksaid värve, sealhulgas ka kollast.

Samuti tuleb tähele panna, et lapse sünnipärane värvide eristamisvõime on tundlik ja erk. Laps eristab värvitoone sama peenelt kui täiskasvanu.

Lapsed õpivad värve ära tundma enne, kui oskavad nende nimetusi öelda. Nad osutavad eredatele esemetele juba siis, kui veel ei oska öelda „punane”, „kollane” või „roheline”. Värvide nimetusi õpivad lapsed tundma teisest eluaastast kuni viiendani.

Tavaliselt jätavad tüdrukud meelde värvide nimetusi varem kui poisid. Teadagi arenevad kõik lapsed erinevalt, sest arenemine on seotud närvisüsteemi seisundiga.

Oskus eristada ja nimetada värve on oluline samm lapse arendamisel.

3-aastane laps leiab ümbritsevas juhendamise toel sinise, kollase, punase ja rohelise värvi.

5-aastane kasutab emotsioonide, nähtuste, esemete jne kujutamiseks värvitoone oma seostest ja tunnetest lähtuvalt. Traditsioonilised lasteaiaprogrammid eeldavad, et 5-aastane laps

peab teadma kümmet värvi ja 6-aastane laps juba üksteist, kaksteist värvi.

7-aastane laps tunneb ümbritsevas esinevaid värve ja nimetab erinevaid värvetoone (hallikas, taevasinine jne).

Kokkuvõtvalt saab öelda, et täiskasvanute ja 5-6-aastaste laste vahe on ainult selles, et mõned 5-6-aastased lapsed ei tunne ja ei oska nimetada kõiki värvinimesid. 

Kõikidel värvidel on oma keel, st iga värv avaldab erinevat mõju. Lastele pakub elamusi värvide tunnetamine, segunemine.

Maalimise eesmärk on õpetada lapsi tunnetama värvide omadusi ja mõju ning anda kogemusi värvide segamisest. Lapsed näevad, kuidas primaarvärvide segamisel tekivad uued värvid – sekundaarvärvid (lilla, roheline, oranž) ja palju vahepealseid toone. Maalimise kaudu kujuneb laste vaatlusoskus ja maitsetunnetus.

Juba 6-aastane laps hakkab katsetama värvide segamist, milleks sobivad põhivärvid: punane, kollane ja sinine.

Esimesed kogemused värvide segunemisel tekkinud uutest toonidest tekivad töö vältel. Kindlasti esitab laps värvide segamise kohta küsimusi. Täikasvanuga koos segatakse heledama värvi hulka pisut tumedamat ja saadakse uus toon. Lapsevanemad või õpetajad ei pea selgitama lapsele mõisteid (põhivärvid, värvide helestamine või tumestamine), vaid rääkima, et kollase ja punase kohtudes tekib

oranž, kollast ja sinist segades saame rohelise ning lilla värv tekib punase ja sinise segunemisel, halli värvi saame, kui lisame valgele pisut musta jne

Veel enne, kui 5-6-aastased lapsed pintsli esimest korda värvi sisse kastavad, on neil sageli juba olemas ettekujutus mingist kindlast värvusest. Sageli tekib lastel juba alustatud kujundile uut värvi lisades hoopis uus idee, mille kallal nad siis edasi töötavad. Maalimise ajal või kui tööga valmis ollakse, seletavad lapsed meelsasti täiskasvanule, mis nende pildil on kujutatud, millised värvused on nende meelest eriti ilusad või millist sisu nad oma pildil avastavad.

Kui tahetakse värve tundma õppida, ei tohi sellest alustada, et kopeeritakse välismaailma motiive ja uuritakse neid. Sel juhul muutuks värv motiivi ja vormi suhtes sekundaarseks.

Et värvide maailma tunnetada, tuleb kõigepealt lähtuda värvidest endist. Tähtis on alustada puhaste värviharjutustega. Kui maalinguid üles riputatakse, vaatavad lapsed neid hardalt. Pikkamööda taipavad nad, et on värve, mis esile tungivad – punane ja kollane, ning mõningaid, mis tagasi tõmbuvad – sinine ja violetne. Roheline värv jääb enamasti neutraalseks.

Värvide seoseid isikuomadustega

Isiksuseomaduste analüüsi värvieelistuse järgi saab teha juba 5. eluaastast. Selles vanuses laps saab juba iseseisvaks, ta ei sõltu täiskasvanutest nii palju kui varem, see on aeg, kui lapse suhted ümbritsevate inimestega lähevad keerulisemaks ja laps õpib vastutama oma tegevuse eest. 

Värvivalik peegeldab peamiselt inimese temperamenditüüpi, tema sotsiaalse keskkonna mõju, kultuuri, religiooni, rahvuslikku pärandit ja teisi faktoreid. Juba selles vanuses saab värvieelistuste järgi otsustada tema huvide ja annete üle konkreetses valdkonnas ja tema muude oskuste üle.

On teada, et igale temperamenditüübile on omane isesugune värvivalik. Sangviiniku lemmikvärvid on kollane ja sinine. Flegmaatikule meeldivad kindlad põhitoonid, nii eelistab ta helepruunile tumepruuni, roosale punast, hallile musta ja helesinisele pigem tumedat puhast sinist. Koleerik ehitaks oma maailma kontrastidele, leppides sageli valge või musta omavahelise kombinatsiooniga, lisades juurde säravat kollast, kulda, karda, hõbedat ja kärtsu punast. Melanhoolik elaks parima

meelega täiesti pastelses maailmas, püüdes välistada tugevaid puhtaid toone, liigset sära ja musta.

Nagu temperament, nii mõjutab värvivalikut ka iga, seepärast on nii täiskasvanul kui ka lastel kujunenud välja oma värvivalikud. 

Töös laste temperamenditüüpidega võib maalimisest olla hindamatut abi.

Üldistatult võiks öelda nii:

• kui koleerikutel lasta oma värviharjutusi teha just nii, nagu nad tahaksid, siis laiuksid dramaatiliselt punakad toonid teiste värvide arvel üle kogu lehe
• melanhoolikud maaliksid aga meelsamini midagi väikest ja tumedat üsna üles ja ühte nurka
• flegmaatikud aga pintseldaksid laialt üle kogu lehe midagi suurt ja igavat
• sangviinikud tupsutaksid kiiruga sinna-tänna midagi väikest, heledat ja rõõmsat, selleks et otsekohe uue paberi järele tormata. 

Erinevaid värvusteooriad tundes saab õpetaja laste töödest väga palju laste kohta välja lugeda, seega

Põhivärvid ehk primaarvärvid (vt allpool) 

Sekundaar- ehk tuletatud värvid (vt allpool).

Kolmandad ehk tertsiaalvärvid.

Vastandvärvid. Kaks vastandvärvi annavad segamisel pruunikashalli. Pruun sobib iga vastandvärvi paariga. Hele-tumeduse kõige suurem kontrast on must-valge, värvidel aga kollane-violett.

Kahe käega joonistamine

1. Kahe käega peegelpildis joonistamine.

2. Kahe käega sama kujundi joonistamine.

3. Kahe käega vaba joonistamine (=kahe käe suhtlus).

Joonistamise teooria ja "Jooneraamat"

Joonistamisest õppejõud A. Saarso materjalide järgi:

Joonistamine on joone, punkti tegemine pinnale, seda saab teha mitut moodi: sõrmedega jäätunud

aknaklaasile, lumele, liivale, porile või siis kriidiga, pliiatsiga paberile. Lastele sobivad rasvakriidid,

õlipastellid, pliiatsid. Just joonistamine on lapse käelise arengu soodustajaks - see on emotsionaalne tegevus ja laps tegeleb sellega meelsasti. Joonistamise käigus areneb nägemismälu, mõtlemine, fantaasia, luuakse seoseid. 

Korrektne pliiatsihoid: laps kasutab võtte juures pöialt, esisõrme, keskmist sõrme. Sõrmede ja kogu käe liikumine on sujuv, muudes kehaosades ei esine pinget ega kaasnevaid liigutusi.

Lapsed loovad pilte samadel põhjustel nagu täiskasvanudki: et väljendada oma ideid ja tundeid, arendada kujutlusvõimet ning selleks, et tegeleda millegagi, mis pakub naudingut.

Lapse poolt joonistatud pilt näitab lapse suhtumist ja hoiakut antud sündmusse või objekti. Nii näiteks eelkoolieas kõik „ilus“ värvitakse eredates värvides ja „inetu“, „halb“ aga tumedates värvides. Joonistustes avalduvad mõned isiksuse iseärasused, sooline kuuluvus ja lapse mikrosotsiaalses miljöös valitsevad suhted. 

Enamik lapsi hakkab joonistama umbes kaheaastaselt, tundes rõõmu paberile kritseldamisest.

Neljandaks või viiendaks eluaastaks on lapsed võimelised joonistama juba äratuntavaid figuure ning alates sellest east luuakse huvitavaid ja võluvaid pilte edaspidigi.

Joonistaja võib väljendada emotsiooni otseselt, näiteks maalides naeratava või nutva figuuri. Samas saab ta valida ka kaudse viisi, milleks on sümbolid ja metafoorid. Näiteks hele päike võib kujutada õnne ja kuivanud puu kurbust. Samuti kasutatakse erinevaid abstraktseid jooni väljendamaks emotsioone kaudselt. Nii viitavad heledad toonid ja ülespidised jooned rõõmule. Tuhme toone ja allapoole suunatud või sakilisi jooni võib pidada kurbuse väljendamiseks.

Inimese joonistamine.

Peajalgsed 3-4aastastel. Esimene äratuntav inimfiguur laste joonistatud inimeste hulgas on saanud endale nimeks peajalgne. Kujutised erinevused sõltuvad lapse vanusest. Peajalgset vormi ei kasutata mitte ainult inimese kujutamiseks. Lapse esimesed katsetused joonistada inimesi ja loomi ei pruugi erineda millegi muu kui ainult saba poolest, mis lisatakse loomadele. Hobuse horisontaalne figuur joonistatakse samasuguse peajalgsena kui inimese vertikaalne figuur. 

Röntgeninimene (keha paistab läbi riiete) ehk läbipaistev figuur on veel üks eriline laste joonistuste 

Joonistuste uurijate seas pole üksmeelt selles, mis vanuses lapsed joonistavad selliseid figuure ja millistel põhjustel seda tehakse. 

Huvitav tähelepanek: laps oma (joonistamise) arengu järgselt kriipsujukusid kunagi joonistama ei hakka (st kriipsujukud on täiskasvanute poolt õpetatud).

Laps teeb ja tunneb lihtsustatud joonistusi. Väike laps ei jälgi reaalselt objekti, vaid ta loob endale kujutise ja joonistab inimest kui sümbolit. Ring tähistab tema maailmas inimese keha ja kriipsud tähistavad jalgu. 

Lapse joonistused on pidevas arengus, järkjärgult kujuneb välja joonistus, mis sarnaneb aina enam reaalsele isikule. Laps joonistab asju, mis talle huvi pakuvad. Ta ei loenda alati kõike täpselt, nii et tema inimestel võib ühel käel olla kolm ja teisel käel kuus sõrme.

Lapsed võivad küll tunnetada oma joonistuse ebatäiuslikkust, aga pole võimelised tegema vastavaid parandusi. Kriitilise suhtumise arenguga ilmutavad lapsed vähem huvi ja valmisolekut joonistada, selle tunnetamine, et tema joonistus ei vasta mingitele esitatavatele nõuetele, võib lapsele tõsist muret valmistada ja tingib sageli joonistamisest keeldumise. Eelkooli- ja nooremas koolieas ei ole aga huvi joonistamise vastu ja edukus selles vallas tingimata teineteisega seotud, kuid joonistamise areng saab toimuda vaid praktika abil.

Üleolev või narritav suhtumine ebaõnnestunud joonistusse, mahategev hinnang võivad olla huvi kadumise põhjuseks ja laps ei tahagi enam joonistada, mis aga pärsib muuhulgas lapse üldist arengut.

Loomade ja lindude joonistamine

Laps alustab joonistamist üldistustest, täiskasvanu üksikutest. Laps lähtub oma kujutamisel kõige informatiivsemast vaatest, vähemoluline kaob ja oluline suureneb. Laps kasutab põhivorme, millega tähistab erinevaid objekte. 

Loomade ja lindude joonistamisel on abiks etapiti joonistamine.

Perepilt ja selle "lugemine". Rääkides inimese kujutisest kui esimesest reaalsusele viitavast joonistusest, jääb mõneti lahtiseks, keda laps joonistab – kas pilt on autoportree, emakujund või inimene „üldse“. Asi muutub konkreetsemaks, kui lapsele anda ülesanne joonistada talle kõigelähedasemaid inimesi – tema perekonda. See võimaldab ühtlasi uurida lapse vaimset ja psüühilist arengut diagnostilisest vaatepunktist. Joonistused näitavad hästi, kuidas ta end perekonnas tunneb, milline on tema roll, millised on suhted ema-isa ja õdede-vendadega. Just neist saame vastuse küsimustele, mis põhjustab lapsel stressi ja hälbeid normidest. NB! Ei tohi seada mingeid eeltingimusi, nii saab laps väljendada tegelikku olukorda.

Kui test küsimusega „joonista inimest“ reflekteerib lapse vaimset arengut ja tema identiteeti – suhtumist oma kehasse ja soolisusesse, siis ülesanne „joonista perekonda“ peegeldab pigem tema emotsionaalset ja sotsiaalset enesehinnangut või teaduslikus keeles väljendudes ilmneb siin struktureerimata projektiivne tehnika, mis võimaldab selgitada lapse olukorda perekonnas.

(Detailsemalt saab (pere)piltide tõlgendamisest lugeda õppejõu materjalides ja teemakohases kirjanduses.)

Joonistamise etapid

• Arusaam, et pilt kujutab midagi

• Arusaam kujutisest üldisemalt

• Seoste tekkimine kritselduste ja reaalsuse vahel

• Sõna kaasamine joonistuse kirjeldamisele

• Teadlik kujutamine

2-3aastased liigutavad pliiatsit,

3-4aastased kujutavad inimesi, siis teisi objekte- kritseldused. Joon asendab kritselduse.

4-5aastased ringist teisi kujundeid-peajalgsed.

5+ piltmõistatused, kirjeldav sümbolism, põhielemendid pea. Keha, käed, jalad, nägu.

7-9aastased kirjeldav, riietus ja dekoratiivsed detailid.

JOONERAAMAT

1. Kritseldused (kritseldus; kritseldus + koopia; naabri kritseldus + edasiarendus)

Kui laps avastab umbes kahe aasta vanusena, et pliiats jätab paberile jälje, on alanud kritseldamise periood. 3. eluaastaks saab ta aru, et joonistus kujutab midagi. 

On teada, et oma joonistustele nimesid panema hakkavad lapsed palju varem kui joonistatu kõrvaltvaatajale äratuntavaks muutub. Sealjuures võib nimi varasemas astmes olla palju täpsemgi: kritseldust nimetatakse näiteks korstnapühkijaks või autojuhiks, selgem joonistus on aga lihtsalt inimene.

2. Erinevad sirged jooned (lase lapsel kirjeldada ja aita ise, kui vaja).

3. Täida 12 ristkülikut 2 püsti- või pikaliasendis joonega (diagonaalsed jooned pole lubatud). Kõik mustrid peavad olema erinevad.

4. Paberile joonistatud teekond sirge joonega. Lapse lugu juurde! Analüüsi teekondi. Teekondadele võib lisada mustreid, toone.

5. Jooned ja kaared (randme liikumine).

6. Kasuta igas ruudus 6 sarnast kaarjat joont.

7. Ringid. 

Mis ei ole ring?

Ovaal.

Kiired ringid.

Ringide torn.

8. Matemaatilised harjutused sirg- ja kaarjoontega. Vormista kodus tööleht! (6 ül)

Põimimine

Põimisest õppejõud A. Saarso materjalide põhjal:

Põimida saab nii paberiga kui tekstiiliga. Väiksemate lastega alustame punumist, põimimist paberiga. Harjutame põimimist lihtsamalt raskemale liikudes, nii tehnikate, töövõtete kui ka materjali valikus. 

Lõimepaber(-lõng) on alati tugev ja koepaber(-materjal) pehmem/teisest materjalist. Lõim on tavaliselt ühelaiune.

Põimisel tekivad ribade punumisel erinevad mustrid, kangakudumisel nimetatakse neid sidusteks.

Eakohasus. Oluline on enne kooli saada peenmotoorika areng eakohaseks, sest see on kõne arengu aluseks.

Kolmeaastane laps võib põimida valmislõigatud laiade ribade ja tugeva paberiga, teda köidab liimimine, töösarnane tegevus.

Nelja-aastane on huvitatud paberi töötlemisest, ta kasutab juba oskuslikumalt kääre ja suudab ise lõigata ribasid, hea on alustada mustrimängudega.

Viieaastane oskab juba lihtsamaid labases tehnikas kudumisi teha.

Seitsmeaastane märkab mustri rütmi ja suudab seda jätkata.

Peale punumise põhivõtete omandamist, saab hakata tegema küllaltki keerulisi mustreid. Nendega sobib alustada viiekuueaastaste lastega, põimimisel loe kaasa rütmi, näiteks- alt pealt pealt, alt pealt pealt ja tagasireal vastupidi.

Punutise erineva rütmi saad moodustada punudes koeriba igal real omamoodi, üle mitme lõimeriba. Samuti sobib kasutada erineva laiuse ja värviga ribasid. Selle punumisviisi juures saad parema tulemuse kui lükid ribad tihedalt üksteise vastu.

1. Labane sidus (malelaud)

2. Koeriba erineva laiusega.

3. Erineva sammuga põimimine.

4. Kaared/lained. Lõim on laineline, kude ühelaiune.

5. Sikk-sakk. Lõige lõimeribadesse.

6. Diagonaalis põimimine.

7. Voltimisega põimimine (vajab pikemat koeriba).

Lõikamine

1. Vaba sirge lõige

2. Sirged narmad. Alguses joonista jooned ette (sest lapsele on paralleelne lõikamine keeruline), seejärel lase lõpetada.

3. Sirge lõige pidurdusega. (PÄIKE on lihtne variant). Saada lapsele juurde rääkida "Kui päikese sisse lõikad, on väga kuum." vms.

4. Sikk-sakk (mägi-org). Ranne liigub sikk-sakki lõigates kääridega. Koos pidurdad lapsega.

5. Sikk-sakk pidurdusega mäe tipus ja orus

6. Vaba laineline lõige (nt meri)

7. Laineline lõige pidurdusega (laine harjal ja laine vaos)

8. Iseseisev kujund paberi keskelt välja lõigata. Alustada servast. Ökonoomne paigutus!

9. Paiguta ringid ökonoomselt ja lõika välja.

10. Spiraalne lõige ringist.

Kuidas joonistada spiraali?

Kui sinu rühmas on laps, kellel jääb alati tegevuste juures aega üle, võid talle anda ülesandeks spiraali-piltide tegemise.

Kortsutamine

Kortsutamine annab pildile ruumilise mulje.

Kägardamine = kägardad paberi kokku ja nii ta jääb.

Kortsutamine = kortsutad paberi ning seejärel võtad jälle lahti.

Töö etappide järjekord:

1. Joonistad kontuurid.

2. Kortsutad paberi.

3. Teed paberi lahti.

4. Lõikad kujundid välja.

5. Liimid.

Rebimine

Ribade rebimine ja alusele kleepimine on üks laste esimesi käelisi tegevusi. Juba kolmandast eluaastat saab last juhendada ribasid kujunditeks kokku liimima, koolieelses eas luuakse juba ainulaadseid kleepetöid. Rebimisharjutused arendavad sõrme- ja käelihaseid.

Rebimise juures on oluline paberi kiu suund, kas paber on läikega (kriitpaber) või värviga. Rebimisel saab luua lainelisi paberi servasid. Rebimisel hoitakse paberit rebimiskoha lähedalt ühe käega kinni (paremakäelistel parema) ja teise käega rebitakse.

Tee enne rebima asumist rebimisharjutusi:

• Piki kiudu rebimisel tekib sirgem joon.

• Risti kiudu rebimisel tekib sakilisem joon.

• Eriti sirgete servade saamiseks, pane paberile joonlaud. Vajuta ühe käega joonlauale ja teisega rebi paberit üles enda poole. Hästi sobib selliseks rebimiseks õhuke siidpaber.

• Laki või trükivärviga kaetud paberi rebimisel tekib valge serv.

• Kui rebid endast eemale, värviline pool peal, rebeneb paber altpoolt ja ei teki eriti valgeid servasid.

• Kui rebid trükivärviga kaetud paberit enda poole, valge pool peal, tekib valge serv.

• Täpsemate kujundite rebimisel joonista kujund enne rebimist paberi alumisele poolele. (Õppejõud A. Saarso materjalid)

1. Vaba rebimine

2. Piki kiudu rebimine

3. Risti kiudu rebimine

4. Joonlauaga rebimine

5. Kujundi rebimine

6. Ringi rebimine

Lisosaurus. Lase lapsel rebida ja kleepida dinosaurus, mille ta nimetab enda nimest tulenevalt. Oluline on lastel lasta oma tööde kohta lugusid jutustada, nii ka siin: kus saurus elab, mida teha armastab, kes on ta sõbrad ...).

Karbi voltimine A4-paberist

Õpetus (õppejõud A. Saarso materjalid)

Lastele voltimist õpetades pööra tähelepanu enda kõnele: mitte "voldi siit siia", vaid "voldi alt üles/akende poole" vms.